Доклад: Единый рынок
TALLINNA PEDAGOOGIKA ÜLIKOOL
SOTSIAAL TEADUSKOND
HALDUSJUHTIMISE ERIALA
HJV-21 KURSUS
Anton Võlitok
Andrei Krek
Ruslan Furman
Aleksandr Bilõk
Ühtne turg
Euroopa Integratsiooni Põhikursuse uurimistöö
Lektor: Keit Kasemets
Tallinn 1999
Sissejuhatus...................................................................3
Uksikisiku liikumisvabadus.....................................................4
Elu- ja töökoha valik................................................4
Kompaniide konkurentsivõime tõus.................................5
Regionaalne koostöö..................................................5
Isikute vabaliikumine..........................................................6
Kaupade vaba liikumise kindlustamine...........................................6
Teenuste liikumisvabadus.......................................................7
Kapitali vaba liikumine........................................................7
Tarbijakaitse..................................................................8
Kultuuripärandi kaitse....................................................8
Ühtse turu juhtimine......................................................8
Kas liikmesriik võib ühtsel turul rakendada autonoomset
konkurentsipoliitikat? 9
Keskonnakaitse................................................................10
Ühtsest turust ühtse valuutani......................................10
Kokkuvõtte.............................................................12
LISA..........................................................................13
Sissejuhatus.
Miljonid kodanikud ning tahended kompaniid, suured ja väikesed, üle
kogu Euroopa on hakanud saama kasu Euroopa ühtsest turust. Sisepiirideta
Euroopa Liit, mis sündis aastal 1993, on nüüdseks muutunud oma
kodanike jaoks igapäevaelu lahutamatuks koostiksosaks. Firmad on leidnud
enestele uued turud, asutanud transnatsionaalseid partnerlusettevotteid ning
oma tootmise struktuuri ümber korraldanud, et ära kasutada korraga
370 miljoni tarbijani kasvanud siseturu võimalusi. Tavalised inimesed on
võitnud kahel viisil. Ühelt poolt naudivad nad lisandunud
liikumisvabadust, mis lubab neil teha sisseotse, töötada ja elada
mistahes Euroopa Liidu riigis. Teisalt, isegi kui nad elukoha ei vaheta, on
neile kui tarbijaile soodus ühtse turuga kaasnev suurem kaupade ja
teenuste valik ning hinnakonkurents. Neile saavutustele vaatamata nõuab
ühtse turu tugevdamine ning vastava idee lõpuleviimine siiski
jätkuvaid jõupingutusi. Kaubad, teenused ja kapital liiguvad
küll juba vabalt, kuid mõnedel sisepiiridel teostatakse ikka veel
isikukontrolli. Probleem seisneb vajaduses ühitada isikute
liikumisvabadus nõudega saavutada kontroll rahvusvahelise kuritegevuse
üle ning ohjeldada illegaalset sisserändu. Ärialal on aga tarvis
ühelt poolt Brüsselis asuva Euroopa Komisjoni ning teiselt poolt
liikmesriikide valitsuste koostööd, kindlustamaks ühtse turu
reeglite korrektset koostööd järgmist (mis praegu pole veel
sugugi üldine) ning vältimaks kaubandusele uute de facto
tõkete püstitamist lisanduvate siseriiklike eeskirjade läbi.
Ühtse turu loomine oli protsessi algus, mitte lõpp. Selle
ettevõtmise käigushoidmine kujutab endast pidevalt
väljakutset.
Ühtse turu loomine Euroopas on tõenäoliselt suurim
majandusintegratsiooni projekt, mis kunagi on ette võetud. Seitsme aasta
jooksul on Euroopa Liit ning selle liikmeriigid transformeerinud 12
eraldiseisvat riiklikku turgu üheks üksuseks. Selle hiiglasliku
ülesande lahendamisega, millega alustati aastal 1985, jõüuti
põhijoontes lõpule 1. jaanuariks 1995. Sealtpeale on ühtse
turu eelised laienenud Euroopa Liidu uutele liikmetele, kes ühenesid
liiduga 1995. aastal. Ühtse turu saavutused vajavad kaitset ning
edasiarendamist. Selle ülesande raskust ei tohiks alahinnata. Ühtne
turg kujutab endast vältimatut eeldust sellele, et teostuks järgmine
aste Euroopa Liidu integratsioonis, ja nimelt üleminek majandus- ja
valuutaliidule (EMU). Samuti annab ainult ühtne turg Euroopale
võimaluse väljatulekuks majanduslikust surutisest.
Ühtse turu eesmärk on integreerida liikmesriikide majandused, mis ei
tähenda, et taotletaks rahvuslike erinevuste kõrvaldamist keele,
kultuuri, identiteedi või traditsioonide valdkonnas. Pigem vastupidi,
ühtne turg põhineb sellel, et liikmesriigid tunnustavad
üksteise reegleid. Samuti lähtub ühtne turg subsidaarsuse
põhimõttest, mille järgi otsused võetakse vastu
tasemel, mis on tavakodanikule võimalikult lähedalt.
Ühtse turu loomine oli keerukas protsess, mis nõudis
üksikasjalike seaduste vastuvõtmist äärmiselt
mitmekeistes valdkondades, eesmärgiga vabaneda riikidevahelistest
füüsilistest, tehnilistest rahanduslikest tõketest.
Uksikisiku liikumisvabadus.
Tavaliste reisijate jaoks on kontrolli ühtse turu sisepiiridel tunduvalt
vähendatud. Isikukontroll on veel säilinud meresadamates ning
lennujaamades, kuid eesmärgiks on seegi ära jätta.
Piirikontrolli lõpetamisega kaasnes piirangute kõrvaldamine
kaupade koguselt, mida reisijaid võivad osta mistahes teises Euroopa
Liidu riigis ning tuua oma kodumaale, tingimusel, et ostetud kaup on
määratud isiklikuks tarbimiseks.
Maksud nendelt kaupadelt makstakse tavalises korras neis riikides, kus nad
ostetakse. Reisijad võivad seetõttu kõige enam nende
kaupade puhul, mille hind või millelt võetavad maksud riigiti
enim erinevad.
Lisaks maksuvabadusele ostudele võivad isikud, kes liikmesriikide vahel
reisivad õhu teel või meritsi, ikka veel nautida tollivabu oste,
kuigi ranged võttes ei peaks sellised soodustused ühtse turu raames
enam kehtima. Soodustused jäävad siiski jõosse aastani 1999
ning kuni selle tähtajani alluvad tollivabad ostud ka spetsiaalsete
piirangutele.
Elu- ja töökoha valik.
Ühtne turg kujutab endast palju enamat kui vaba reisimist ja soodsate
hindade jahumist. Üks ühtse turu aluspõhimnõtteid on,
et töölistel, üksikettevõtjail ja ametit õppivail
isikuil on vabadus valida elu- ja töökoha teises liikmesriigis, ilma
et nad seeläbi kaotaksid õiguse töötu abirahale oma
kodumaal.
Ühtses turus on kehtestatud terve rida direktiive, mis tagavad
töölistele teatava sotsiaalse kaitstuse tasemele.
Tervishoid ja töökaitse on valdkonnad, kus ühtne turg on
sotsiaalsest aspektist vaadatuna teinud suurimaid edusamme. 1993. aasta alguses
jõustus Euroopa Liidu üldine direktiiv, mis kehtestab
põhimõtete kogumi tööliste turvalisuse ja
töökaitse alal. Samuti on vastu võetud spetsiifilisemaid
direktiive tööaja pikkuse, seadmete kasutuse ning kaitseriietuse
suhtes.
Ühtse turu pädevuses ei ole mitte kõik sotsiaal- ning
tööjõulaste seaduste aspektid. Seadused, mis reguleerivad
töölevõtmist ja vallandamist ning ametiühingute tegevust,
kuuluvad liikmasriikide valitsuste, mitte Euroopa Liidu võimkonda.
Üldprintsiip, mille järgi iga liikmesriigi kodanikul on õigus
elada mistahes teises liikmesriigis, on nüüdseks fikseeritud Euroopa
Ühenduse lepingu peatükis, mis käsitleb liidu kodakonsust.
Lisaks annab leping teises liikmesriigis elavatele alalistele elanikele
õiguse valida ning olla valitud nii kohalikel kui Euroopa Liidu
valimistel asukohamaa kodanikega võrdsetel alustel.
Vabadus reisida ja oma äriasju ajada üle ogu Euroopa niisama lihtsalt
kui omaenese kodumaal on Euroopa Liidu kodanikul jaoks võimsaim
sümbol tähistamaks ühtset turgu ja Euroopa Liidu ennast.
Kompaniide konkurentsivõime tõus.
Ühtne turg tõustab Euroopa firmade konkurentsivõimet
seeläbi, et on loonud suurima turu industrialiseeritud maailmas.
Eesmärk on anda anda firmadele võimalus suuremateks toodangu
seeriateks, kindlustada neile suurtootmise eelised, lihtsustatud standardid ja
ligipääs teiste Euroopa Ühenduse maade poolt pakutavatele
riiklikele lepingutele. Kõik see võimaldab firmadel omahinda
alandada, mis omakorda viib hindade langusele euroopa tarbija jaoks.
Regionaalne koostöö.
Programm LACE (ühendamine, abi ja koostöö Euroopa piirialade
jaoks), mis sündis 1990. aastal, on Euroopa Piirialade Assotsiatsiooni
nõupidamiste uuemaid tulemusi.
Programm, mis on avatud kõigile Euroopa piirialadele, seisneb
eeskätt nende regioonide kohta käiva teabe ja kogemuste vahetamises.
Programm hõlmab tervet rida valdkondi- tehnilist abi (ruumide ja
varustuse seotamine), sidemete võrgu tekke soodustamist piirialade vahel
(mis võiks tulemuseks anda ühiseid turu- uuringuprogramme ning
ühisostulepinguid) ning teabelevituse ning reklaami edendamist
(piirialade ettevõtete ühised turustus- ja reklaamistrateegiad).
Senised meetmed võtab kokku vastava andmepanga loomine.
Isikute vabaliikumine.
Suurim valdkondades, milles ühtse turu esialgne programm on
lõplikult ellu viimata, on isikute vaba liikumine. Euroopa Liit ja tema
liikmesriigid on enestele võtnud vääramatu kohustuse
kõrvaldada kõik piirikontrillid isikute üle, kes
ületavad piiri kahe liikmesriigi vahel. Isikutõendavate dokumentide
kontrolli mahtu on juba praeguseks vähendatud, aga selle täielik
ärajatmine on osutunud raskeks.
Liikmesriigid ilmutavad vastumeelsust lahtiste piiride ja liikumisvabaduse
vastu, kui selle eest makstav hind tähendab mobiilsemaid kurjategejaid ja
seega turvalisuse vähenemist ning ühtlasi piiramatut immigratsiooni.
Selleks, et anda kodanikele täielik liikumisvabadus, tagades neile
samaegselt turvalisuse ja kaitse, on tarvis võtta mitmeid meetmeid.
Valitsustel on tulnud nii individuaalsed kui ka omavahelises koostöös
välja töötada meetodeid illegaalse immigratsiooni vastu ja
tõhusaks tööks kuritegevuse tõkestamisel, rakendades
sealhulgas vajadusel juhukontrolli riigipiire.
Lliikumisvabadus Euroopa Liidu sees eeldab, et sisemiste piirikontrollide
kõrgvaldamisega kaasneb vastavalt rangem järelvalve liidu
välispiiridel. Tähendab ju sisepiiride kadumine, et kui isikud
väljaspoolt Euroopa Liitu on kord juba jõudnud liidu
territooriomile, naudivad nad samasugust liikumisvabadust kui liidu kodanikud.
Seetõttu peab igal liikmesriigil olema piisavalt põhjust usaldada
teiste liikmesriikide poolt välispiiridel teostatud kontrolli
tõhusust ning vastavust kooskõlastatud nõudmistele.
Kaupade vaba liikumise kindlustamine.
Tõkete kõrvaldamine kaupade vabalt liikumiselt oli
tõenäoliselt ühtse turu programmi dramaatilisemad saavutusi.
Samal ajal on see valdkond, kus saavutatu näib olevat kõige
suuremas ohus. Näiteks, kuigi ettevõted üle kogu Euroopa
möönivad piirikontrillide kõrvaldamise arvelt saadud tulu,
võivad mõnedki neist tunda, et lisandunud paberitöö,
mis nüüdsest langeb nende endi õlgadele, vähemalt
osaliselt kahandab uue süsteemi eelised.
Briti Tööstusharude Föderatsiooni (CBI) poolt läbi viidud
ülevaateuurimuse kohaselt kehtib eelöeldu iseäranis
käibemaksu kogumise alal. Otsus lõpetada piiriületuspunktides
kontroll eksporditavetelt kaupadelt käibemaksu maksmise üle on
tunduvalt kiirendanud kaupade liikumist, samas tuleb nüüd
ettevõtetel enestel esitada vastav dokumentatsioon omaenese maa
riiklikele käibemaksu koguvatele ametkondadele.
Analoogiline on olukord kauplemisstatistika puhul: andmed, mida siiani kogusid
tolliametnikud piiril, peavad nüüd laekuma otse ettevõtetelt,
lähtudes nende käibest. Seejuures võivad aga nimetatud
nõudmise poolt ettevõttele tekitatud nõudmise halduskulud
Euroopa Liidu piires riigiti oluliselt erineda.
Teenuste liikumisvabadus.
Teenuste sektor kujutab enndast suurimat tööandjat kõigis
Euroopa Liidu maades. Hoolimata teenustesektori suurest osatähtsusest
edenes kompaniide vabadus müa teenuseid teistes Euroopa Liidu maades
esialgu aeglaselt. Näiteks finantsteenuste alal jõuti ühtse
turu poolt määratud tähtajaks 1.jaanuar 1993 täieliku
liberaliseerimisega valmis ainilt pangandusteenuste osas. Kindlustusteenuste
alal tekkis ühtne turg 1.juuliks 1994 ning samasugune direktiiv
investeerimisteenuste liberaliseerimise kohta jõustub alles 1.jaanuarist
1996.
1994.aasta kevadel võeti vastu Euroopa Liidu direktiiv, mille
eesmärgiks on tagada hoiustajatele ja investeerijatele teatav
miinimumkaitse rahvusvaheliste pankrottide korral nagu seda oli Rahvusvahelise
Krediidi- ja Kommertspanga (BCCI) laineidlöönud juhtum, kus tuhanded
väikehoiustajad üle kogu Euroopa oma raha kaotasid. Edaspidi on
hoiustajatele sellistes olukorras garanteeritud kahjutasu kuni 20000 ECU
ulatuses.
Kaugsideteenuste alal toimub liberaliseerimine kiire tempoga. Euroopa Liit on
ammu tunnustanud vajadust vabastatud ja konkurentsivõimelise
kaugsidesektori järele niihästi selle sektori enese arengu huvides
kui ka seepärast, et kaugside kujutab endast üht olulisemat osa
kaasaegse majanduse infrastruktuuris. Kõrgekvaliteedilised ja
tõhusad kaugsideteenused on keskse tähendusega tööristad
paljudele teistele majandussektorile alates pangandusest ja tootmisest kuni
transpordini.
Kapitali vaba liikumine.
Kapitali vaba liikumine oli ühtse turu nelja vabaduse hulgast esimene, mida
õnnestus ellu viia.
Teedrajav direktiiv, mis kõrvaldas igasuguse kontrolli kapitali
liikumiselt, võeti vastu aastal 1988. Sellele on järgnenud terve
rida direktiive, mis on liberliseerinud pangandus- ja finantsteenused. Üks
oluline element, mis veel puudub, on direktiiv selle kohta, kuidas maksustada
hoiuseid. Nimetanud direktiivi vastuvõtmist on siiani takistanud
eriarvamused liikmesriikid vahel.
Tarbijakaitse.
Tänapäeval on tootjail ja müüjail lubatud turustada
üksnes selliseid kaupu, mille ohutuse nad garanteerivad. See kehtib mitte
üksneslaiatarbekaupade suhtes, vaid ka spetsiifiliste toodete puhul nagu
näiteks mitmesugused ohtlikud ained. Väga täpsed reeglid
nõuavad, et toodete märgistustel oleks selgelt väljendatud
riski olemus ning toodud kasutamisjuhised. Näiteks annavad
laiatarbekaupadek nagu pesupulbrid, lahustid, värvid jne. Rakendatavad
seitse sümbolit vahetult visuaalselt edasi sõnumi ohu laadist (
plahvatusohtlik, kergestisüttiv, sööbiv, jne.).
Kirjeldatud raamistik kehtib Euroopa Ühenduse tasemel. Sellest allpool
vastutavad toodete järelvalve eest ka liikmesriikide riiklikud organid,
kes teostavad igapäevast kontrolli tootmis- ning müümispaikades.
Peaks aga ohtlik toode siiski läbi võrgu lipsama, peatab selle
edasise liikumise ühenduse infovahetuse ja kiire hoiatuse süsteem.
Liikmesriik, kes kõrvaldab turult toote, mis kujutab endast vahetut ohtu
tarbijale, olgu see siis toidu- või tööstuskaup, peab sellest
viibimata teatama Euroopa Komisjonile, mis seejärel alarmeerib teisi
liikmesriike mõne tunni jooksul, nii et viimastel on võimalik
otsekohe vajalikud meetmed võtta.
Kultuuripärandi kaitse.
Algselt seadis Rooma lepingu paragrahv 36 tingimuseks, et liikmesriigid
võivad keelustada või piirata “kunstilise, ajaloolise või
arheologilise väärtusega rahvusliku vara” eksporti. Seda
õigust ühtse turu loomine ei kõrvaldanud ja tollikontrolli
kaotamine sisepiiridel pole jätnud kunstiteoseid ilma tõhusast
kaitsest, mida nüüd korraldatakse ühenduse tasandil. Nii
näiteks võidakse alates 1993. Aastast mõnede kategooriate
puhul nimetatud kaupadest nõuda nende väljaviimiseks Euroopa Liidu
piiridest eelnevat luba. See luba, mille väljastab tolliteenistus riigis,
kus vastav kultuurivara õiguspäraselt asub, omab kehtivust
kõigis Euroopa Liidu riikides. Peale selle, kultuurikaubad, mis
ebaseaduslikult asuvad mõnes liikmesriigis, tuleb teatud tingimustel
tagastada liikmesriigile, kust nad algselt pärinevad.
Ühtse turu juhtimine.
Suurem osa ühtse turu sedusadlusest on esitatud direktiivide kujul. Need
võetakse vastu Euroopa Liidu tasandil ning neis püstitatakse
nõudmised ja eesmärgid, mida peavad respekteerima kõik
liikmesriigid.
Nende jaoks, kes vastutavalt ühtse turu juhtimise eest, on olulisimaks
ülesandeks hoolitseda selle eest, et diriktiivid korrektselt
transponeeritaks ning täide viidaks. Ebaõige või
ebatäielik transponeerimine või koguni transponeerimise puudumine
ning ebapiisavad täideviimisprotseduurid võivad viia selleni, et
Euroopa õigust rakendatakse erinevate liikmesriikide valitsuste poolt
erinevalt. Sellest omakorda v-ivad esile kerkida uued, lisatakistused kaupade
ja teenuste voole liikmesriikide vahel, niisiis olukord, mis on täpselt
vastupidine ühtse turu poolt taotletavale.
Kindlustada, et direktiivid tõepoolest transponeeritakse riiklikeks
seadusteks, on muidugi eeskätt liikmesriikide valitsuste õlesanne.
Aga Euroopa Komisjonil lasub samuti vastutus tagada, et liikmesmaad
täidaksid neile Euroopa õiguse poolt pandud kohustusi. Komisjon
peab seega teostama järelvalvet transponeerimismeetmete üle,
kontrollimaks, et neid meetmeid tõepoolest võetakse ning et nad
vastavad ig direktiivi nõudmistele.
Kas liikmesriik võib ühtsel turul rakendada autonoomset konkurentsipoliitikat?
Ühtsel turul on kõkide liikmesriikide ettevõtetel
õigus kõigis liikmesriikides müüa oma tooteid, osta
vajaminevaid kaupu ja teenuseid ning laiendada oma tegevust otseinvesteeringute
teel.
Euroopa Liidus on volitusedära jagatud liidu enese ja liikmesriikide vahel
selliselt, et liit hoolitseb küsimuste eest, mis olemuslikult vajavad
käitlust liidu tasemel, sellal kui liikmesriigid teostavad oma
võimu neil, kaugelt arvukamail, juhtudel, kus rahuldav lahendus on
kergemini leitav liikmesriigi tasandil.
Hea näide sellise tööjaotuse kohta on 1989. Aastal vastu
võetud ettevõtete ühinemist reguleeriv määrus:
selles eristatakse suuri, kogu ühendust puudutavaid ühinemisi, mille
ühe teostab kontrolli Euroopa Komisjon, ja ühinemisi, millel on
üksnes siseriiklik mõju ning mille puhul järelvalve on
jäetud vastava riigi pädevusse. Kirjeldatud
tööjaotusprintsiip ei piirdu ühinemistega, vaid kehtib
ühtse turu konkurentsipoliitika kohta tervikuna.
Mis puudub tarbijaisse, siis kaubad, mida nad ostavad, on tänapäeval
aina sagedamini pärit teistest liikmesriikidest. Tulemuseks on suurem
kaupade valik ning ühtlasi ettevõtete järjest kahanevad
võimalused ära kasutada suuri hinnaerinavusi riikide vahel.
Konkurents on üha enam hakanud ületama riigipiire.
Keskonnakaitse.
Ühtse turu tugevdamine ja keskonnakaitse ei ole omavahel olemuslikult
vastuolus; vastupidi, need kaks tegevussuunda täiendavalt teineteist. Juba
Ühtse Euroopa Akt 1987. Aastast deklareeris, et ühtse turu programmi
lõplik elluviimine on muuhulgas põhilisi vahendeid saavutamaks
püsikindlat, inflatsioonivaba ning samas keskkonnasõbralikku
majaduskasvu. Varasemat rõhuasetust kiirele kasumile elukeskkonna
allkäigu arvel on asendamas uus lähenemisviis, mille kohaselt
konkurents ja tõhusus loovad aluse püsikindlale pikaajalisele
majandusarengule niihästi Euroopa Liidu siseselt kui ka rahvusvahelises
ulatuses.
Euroopa Liidu viies keskkonnakaitsealaste abinõude plaan näeb ette
töötada välja integreeritud lähenemisviis, tagamaks
tõhusaimate meetodite rakendamine taotlustes leida püsikindlam tee
majandus- ja sotsiaalarenguks. See on oluline mitte üksnes keskkonnakaitse
seisukohalt, vaid ka ühtse turu enese eduks pikemaajalises perspektiivis.
Ühtsel turul on võimatu olla elujõuline ilma
püsikindlate tööstus-, energia-, transpordi- ja
turismipoliitikateta, need aga omakorda saavad põhineda ainult tervel.
Elukeskkonnal.
Paljud keskkonnakaitseküsimused, nagu näitekss kliimamuutused,
happevihmad ja kontroll heitmete üle ületavad riigipiire ning neid
saab lahendada ainult ettevõtete ja majandussektorite
koostöös, tarvitades erinevate poliitiliste suundmuste sulamit. Juba
seetõttu on nende küsimuste lahendamine kergeim ühtse turu
raames.
Ühtsest turust ühtse valuutani.
1.jaanuaril 1999 võtsid 11 Euroopa liikmesriiki kasutusele ühise
raha- euro. Rahvusvaluutad kaovad järkjärgult
käibelt ning nende asemele tuleb rahaühik, mille kehtivispiirkond
haarab kolmandiku Euroopast, peaaegu poole Euroopa rahvustikust. Euro
on rahvusvaheliste rahaturgude üks juhtivaid vääringuid.
q Majandus- ja rahaliidu kuuluvad riigid.
Vastavalt Euroopa Ülemkogu otsusele 1.juulist 1998 alustasid Euroopa Liidu
majandus- ja rahaliidu (Economic and Monetary Union- EMU) kolmandat
faasi ehk ühisraha kasutuselevõttu Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia,
Hispaania, Portugal, Iirimaa, Holland, Belgia, Luksemburg, Austria ja Soome.
q EMS ja ERM.
1978.aastal otsustas Euroopa Üülemkogu käivitada uue rahaliidu
programmi, mille nimeks sai Euroopa Rahasüsteem (Europen Mmonetary
System-EMS). Selle osana käivitus 1979 aastal valuutkoridor, Vahetuskursi
Mehhanismi (Exchange-Rate Mechanism- ERM) nime all.
q EMU programm käivitub.
Vastupidiselt Warneri plaani (selle plaani põhjal käivitas Euroopa
Ühendust 1972.aastal esimese Euroopa riikide valuutakoridori.
Baasvaluutaks oli USA dollar, millega ülejäänud ühenduse
valuutad seoti kindla kursi põhjal.) oli ERMi käivitamine edukas.
See andis Euroopa Ühendusele julgust arendada rahaliidu loomise plaani
edasi. 1986 aastal sõlmitud Ühtse Euroopa Aktiga kuulutati
majandus- ja rahaliidu programm üheks Euroopa Ühenduste poliitiliseks
prioriteediks. 1989 aastal esitas tollane Euroopa Komisjoni president Jacques
Delors plaani, mis nägi ette juba konkreetse tegevuskava rahaliidu
käivitamiseks. Samal aastal kinnitas Euroopa Ülemkogu selle plaani
oma konverentsi Madriidis. Fikseeriti rahaliidu ettevalmistavad etapid:
1.etapp oli aastatel 1990-1993. Selle käigus tugevdati ERMi
süsteemi ning kaotati liikmesriikides kehtinud piirangud kapitali vabale
liikumisele, pangandustegevusele ning valuutade konverteerimisele.
2.etapp oli aastatel 1994-1998. Selle alguses alustas tegevust Euroopa
Rahainstituut (EMI). EMI ülesandeks sai EMU kolmanda etappi
ettevalmistamine, mis peamiselt tähendas hooletsemist selle eest, et
Euroopa Liidu liikmesriikide rahanduslikud näitajad vastaksid
konvergentsikriteeriumidele. 1997 aasta Amsterdami lepinguga leppisid Euroopa
Liidu liikmesriigid kokku, et kriteeriumide sisu ei “pehmendata”, st EMU
aluseks jäi konservatiivne raha- ja eelarvepoliitika. Euroopa
Ülemkogu kinnitas 1998.aastal need riigid, mis pääsesid EMU
kolmandasse etappi ning külmutas nende valuutade kursid ECUga.
3.etapp algas 1.jaanuaril 1999. Üheteistkümnes EMU riigis
hakkas elektroonilisel kujul kehtima ühine arveldusühik euro, mis
asendas ECU. 1.jaanuaril 2002 saab eurost EMUs ainus maksevahend.
Rahvusvaluutad kaovad käibelt. EMI asemel alustas 1999.aastal
tööd Euroopa Keskpank (European Central Bank- ECB) ja Euroopa
Keskpankade Süsteem (European systems of Central Banks- ESCB).
q Euro.
1995.aastal otsustas Euroopa Ülemkogu, et Euroopa Liidu ühisraha
hakkab kandma nimet “euro”. Sellise nime valimiseks oli eelkõige kolm
põhjust:
-“euro” sümboliseerib Euroopa identiteeti;
-“euro” on lühike ja suurepärane nimetus rahale, mida hakkavad
kasutema keeleliselt väga erinevad rahvad;
-“euro” tähendus on kõigis keeltes sama. Selle nimetuse kasutamist
ei takista ajaloolis-poliitilised traditsioonid ning kultuurilised või
religioossed eripärad.
Kokkuvõtte.
Ühtne turg ei kujuta endast pelgalt ühte sammu teel täieliku
majandus- ja valuutaliiduni. Ta peab ühtlasi täitma liidu jaoks arku
rolli ajal, mis see valmistub kaheks uueks väljakutseks, millele tuleb
vastata enne 2000. aastat. Päevakorda tulevad sellised olulised
küsimused nagu laialdased insitutsionaalsed reformid, lepingu laiendamine
hõlmamaks riigikaitse valdkonda ja Euroopa Liidu demokraatlike
struktuuride tugevdamine. Teine väljakutse seisneb Euroopa Liidu uues
laiendamises.
LISA
Jah ühtsele turule.
Enam kui pooled eurooplastest (54%) tunnevad end pärast Euroopa ühtse
turu kehtestamist 1.jaanuaaril 1993 olevat “väga/üsnagi
lootusrikkad”. Umbes 35% on “väga/küllaltki murelikud” ja 11%-l ei
ole mingi seisukohta. Kõige optimistlikumad on hollandlased (70%
“väga/üsnagi lootusrikkad), iirlased (69%), kreeklased (64%) ja
taanlased (61%). Neile järgnevad itaallased ja belglased (57%),
portugallased (54%), hipaanlased ja britid (53%), sakslased (51%) ja
prantslased (47%).
Toodud arvud on saanud 12 liikmesriigis 1994.a. kevadel läbi viidud avaliku
arvamuse küsitlusel.