Научная Петербургская Академия

Реферат: Kierkegaard

Реферат: Kierkegaard

Tallinna Pedagoogikaülikool

KASVATUSFILOSOOFIA

Eksamitöö

Kierkegaard`i lähenemine inimese olemusele ja kasvatusele

Õppejõud: S.Kera

Anna Pomm

EV-11

Tallinn

1997

Kõik, mida Kierkegaard filosoofina pakub, leidub ka eespool vaadedud

esteetilis-filosoofilises loomingus. Kierkegaard kõigest hoolimata on

tahtnud olla ikka esmajoones usuline aatleja, kelle

filosoofiagi on seisnud kristluse tõdede ja nende enama

teadvusse-tõstmise teenistuses. Selles mõttes võime

näha kogu ta filosoofilist loomingut hargnevat protestiva kriitikana

kaasaja filosoofiliste moevoolude vastu - kuna need tema arvates osutusid

ohtlikuks kristluse eluväärtustele.

Arvamine, et Kierkegaard on filosoof ainult niivõrd, kuivõrd ta

ründab Hegelit, on seda silmas pidades päris tabav iseloomustus.

Hegeli dialektilist meetodit eitades vastandas Kierkegaard talle

sokraatilise dialektika: “... igatahes on usaldusväärne, et tal

(Hegelil) ei ole Sokratesega absoluutselt mitte midagi ühist”.

Hegeli dialektikat igatviisi madaldades ja seda rünnates oli Kierkegaard

Sokratesest vaimustuses ja nimetas teda oma õpetajaks.

“Väljaspool kristlust, Sokrates, oled sina - ainukesena -

õilis, avala hingega tark, sina olid tõeliselt reformaator”.

“...Sina oled ainus inimene, keda ma vaimustusega tunnistan kui

mõtlejat...” on Kierkegaard kirjutanud vahetult enne surma.

Kierkegaardi ahvatles Sokratese “maievtiline” dialektika (µaieutich -

ämmaemandakunst) - meetod, mida Sokrates oli sarnastanud oma

ämmaemandast ema kunstiga, meetod, mis aitas tõel

ilmale tulla dialoogilistes otsingutes, kahtluses ja vaidluses,

küsivas lähenemises tundmatule - ühesõnaga subjektiivne

dialektika, kunst küsitleda iseennast iseenese kohta.

Kirkegaard ülistas Sokrates selle eest, et too “tõi ilmale

iroonia ja andis oma lapsele selle nime”, kasutades oma teostes hulgaliselt

iroonilist refleksiooni enesetunnetuse meetodina.

Tegelikult ei olnud Kiekegaardi “dialektika” taasloodud sokraatiline

dialektika. Asi pole üksnes selles, et Kierkegaard ise eristas oma

“dialektikat” sokraatilisest dialektikast kui uut, täiuslikumat

dialektikavormi - kristlikku sokratismi.

Ehkki “Sokratese põhimõte seisneb... selles, et inimene

peab leidma oma tegude eesmärgi kui ka maailma

lõppeesmärgi, lähtudes ainuüksi enesest, ja saavutama

tõe omaenese jõududega,” siiski “mõtleb

tõeline mõtlemine” Sokratese arvates “nii, et tema sisu

ei ole seejuures subjektiivne, vaid objektiivne”.

Kui Sokratesel olid maievtika ja iroonia vahendeiks objektiivse tõe

kindlakstegemisel, siis Kierkegaard kasutas neid subjektiivse tõe,

“tõde minu jaoks” saamiseks, kuivõrd ühtki teist

tõde ta tunnistatud: “...objektiivselt pole olemas mingisugust

tõde...”.

Kierkegaard heitis kohe alguses kõrvale objektiivse tunnetuse ning

eitas selle väärtus ja tõelisust. Ta kutsus minema vastupidist

- radikaalse subjektivismi - teed. “Ma ei nõua midagi muud peale

tunnistamise, et meie objektiivsel ajal olen mina ainuke, kes ei

suuda objektiivne olla”.

See subjektiivsuse ja objektiivsuse absoluutne vastandamine on kogu

Kierkegaardi filosoofia nurgakivi, filosoofia, mille esmane

ülesanne oli kummutada “väär ettekujutus, mida

omavad tunnetusest ja selle resultaatidest need, kes räägivad

objektiivsetest tulemustest, mõtlemata, et just nimelt filosoof on

ülimalt subjektiivne”.

Nagu Hegel, määratles Kierkegaard saamist mitteolemisest olemisele

üleminekuna. Tema arvates olid Hegelil “eitus, üleminek ja

vahendamine kolm mumifitseeritud, kahtlast salaagenti, kes kõik

liikuma panevad”, ja hoopiski mitte ühelegi loogikale alluvad

“rahutud pead”.

Saamine on muutumine, teisekssaamine, teiseks üleminek, üleminek

võimalikkusest tegelikkusesse. Ent Kierkegaardi arvates

erinevad voimalikkus ja tegelikkus põhimõtteliselt,

kvalitatiivselt. “...Kuivõrd lõpmatult erineb millegi

käsitamine võimalikkuses sellesama käsitamisest

tegelikkusest,” on ta “Päevikus” märkinud. Erinevalt

võimalikkusest ei saa tegelikkus tema arvates olla loogilise

käsitluse objekt. “Mõeldav reaalsus on tegelikkus, ja iga

küsimuse selle kohta, kas miski on tegelik peab

mõtlemine hülgama”.

Kierkegaard pidas selles küsimuses peamiseks eksimuste allikaks

võimalikkuse ja tegelikkuse ning paratamatuse vahekorra

väära käsitus. Saamine ei allu paratamatusele ja

ei sobi sellega kokku. “Kõik, mis saamas on, tõestab

juba oma saamisega, et ta ei ole paratamatu; sest ainus, mis ei

või saada, on paratamatu, kuna paratamatu on olemas”.

Hegelile määratud Kierkegaardi etteheited, et Hegeli dialektika

välistab vabaduse ja ühtlasi jutuslikkuse, ei ole põhjendatud.

Nende kategooriate dialektiline käsitus seisabki selles, et nii

paratamatust kui ka paratamatust ja juhuslikkust seob vastandite

ühtsus ning need kategooriad ei välista teineteist.

Kui Kierkegaard võttis endale ülesandeks kukutada paratamatuse

mõiste vabaduse ja juhuslikkuse nimel, siis - vastandades neid

metafüüsiliselt - ütles ta lahti dialektikast.

Samavõrd antidialektiline on tegelikkuse lahutamine

võimalikkusest, mille Kierkegaard püstitas vastandina Hegelile,

kes käsitas neid dialektiliselt, vastastikku

läbipõimunutena, mis nähtub juba formaalse ja reaalse

võimalikkuse eristamisest.

Niisiis ei pannud Kierkegaard alust teistsugusele, Hegeli omast erinevale

dialektikavormile, vaid hülgas dialektika. Ta püüdis

koguni hoopis lahti saada. Ja kui ta lõigi lahku

dialektikast, siis osutus loogikast vabanemine teostamatuks,

kuivõrd tollesama lahkulöömise õigustusena oli

Kierkegaard sunnitud tegema igasuguseid loogilisi trikke ja

jõupingutusi.

Vastuolukategooria läbib kogu Kierkegaardi maailmavaadet:

“Kõikjal, kus on elu, on vastuolu”. Ent tal polnud

eksistentsi lahutamatuks atribuudiks loogiline, vaid pateetiline

vastuolu. Kirg pole midagi muud kui pinge saavutanud vastuolu. Kus

puudub elu ja kirg, seal ei ole vastuolugi. Väljaspool eksistentsi

ei ole vastuolu, kuid eksistentsiaalne vastuolu ei eelda ühtsust,

vaid välistab seda.

Seejuures ei ole vastuolu isegi eksistentsiaalse tõlgenduse puhul

Kierkegaardil arengut edasiviiv jõud. “Sõna “vastuolu”

ei tule siin võtta mitte selles neetud tähenduses, mida

talle Hegel omistab, kujutledes ise ja veenates teisi, nagu oleks sel

sõnal loomejõudu”.

“Minu eluvaatlus on täiesti mõttetu. Mulle tundub, et kuri vaim

on mu ninale asetanud prillid, mille üks klaas tohutult suurendab,

teine aga samavõrra vähendab.”

Kierkegaardi töödes on väga vähe öelnud kasvatusest ja

lastest üldse. “Meelsamini räägin ma lastega, sest nendest

tihkab ikkagi loota, et nad saavad kunagi mõistusega olenditeks; aga

need, kes nendeks on saanud - oh sa issand küll!”

Kierkegaardile polnud olemine üleüldse ja veel vähem

inimese eksistents mõtlemine. Arvatakse, et kuigi Kiekegaard

lähtub idealistlikust eeldusest, et inimene olemus on vaimne,

siiski on tema vaimu-käsitus selline, et see õõnestab

idealistliku kontseptsiooni.

Kierkegaardi arvates ei või inimene olla teadusliku tunnetuse objekt,

enamgi, teda ei või käsitleda ka subjektobjektina, mida tegi

Feuerbach ja mitmesugused psühhofüsioloogia koolkonnad. “Kes

eksisteerib, see ei saa samuti olla korraga kahes kohas, ei saa olla

subjekt-objekt”.

“Materialistlik füsioloogia on koomiline..., aga uusim, enam

hingestatud füsioloogia on sofistlik”. Hinge ja keha probleem ei

ole Kierkegaardile mingit raskust tekitanud: hing on primaarne, keha -

sekundaarne. “Keha on hinge ja seega ka vaimu organ”. Kierkegaardi

meelisvormel oli: inimene on hinge ja keha süntees, mida juhib vaim.

Lõppkokkuvõttes “inimene on vaim”.

Psühho-füüsilise probleemi on Kierkegaard lahendanud

idealistlikult.

Kuid psühhofüüsiline probleen on vaid üks

fülosoofia põhiküsimuse - olemise ja mõtlemise

vahekorra küsimuse - tahke.

Kirkegaard ei pidanud olemist mõtlemiseks, kuna vaim pole

mõtlemine, mis ainult ei võimalda, vaid lausa nõuab

loogilist mõõtu ja käsitlust. Just selles on tema

salvava märkuse tõeline mõte, et väite puhul -

olemine ja mõtlemine on samased, tuleb “ühekorraga naerda ja

nutta”.

Kui “olemise” asemel oleks jutt “eksistentsist” (spetsiifilises

tähenduses, milles seda mõistet kasutas Kierkegaard), ja

“mõtlemise” asemel - vaimust (jällegi tema tähenduses),

siis vormuleeriks vaimu ja eksistentsi samasuse printsiip adekvaatselt

eksistentsialismi kui Kierkegaardi tüüpi subjektiivse

idealismi põhilause.

Öelduga ei ole karvavõrdki vastuolus Kierkegaardi poleemika

Descartes’i lausega “ma mõtlen, järelikult ma olen olemas”.

Ta väitis, et olemise järeldamine mõtlemisest on vastuolus, ja

tõstatas Descartes’i vastu mõtlemise ja olemise vahekorra

vastupidise vormeli: “Kuna ma eksisteerin ja olen mõtlev, siis ma

mõtlen”. Kierkegaard lisas, et kartesiaanlus liigendas olemise ja

mõtlemise, nende vahel ei ole “ideaalset samasust”.

“Mõtlemisega samane olemine ei ole üldse inimlik olemine”.

“Minu peamine mõte oli, et meie ajal on teadmise ülikülluse

tõttu ära unustanud, mis tähendab eksisteerida ja mis

tähendus on enesessepööratusel...”.

“Mõned looduseuurijad leidsid või püüdsid leida

kusagil maailmas eksisteerivat Archimedese punkti ja sellest punktist

universumid vaadelda...”, on kirjutanud Kierkegaard. Tema leidis selle aga

iseeneses.

Sellises spetsiifilises tähenduses on “eksisteerimine” Kierkegaardile

ainuke “tõelisus”, mis piirab “olemise” mõistet ja on

vastandatud “mõtlemisele”. “On tõelisus välisilm?”

küsib ta iseendalt, ja vastab eitavalt: “Tõelisus on sisemaailm”,

oma Mina enesesuhe oma Minaga.

Kiekegaardile oli erakordselt iseloomulik, et eksistentsi tunnistas ta “ainsaks

tunnetamatuks asjaks iseeneses, millega mõtlemises ei ole obsoluutselt

midagi ühist”.

Kierkegaardi ei rahuldanud määratleda inimest mõtleva

olendina: selles ei ole inimese olemus ning see pole tema eksistentsis

peamine. “Tõeliselt inimlik on - kirg. Kireta ei saa eksisteerida.

Kõik eksistentsiprobleemid on ühenduses kirega. Kirg on

eksistentsi Alfa ja Omega. Kirg eelkõige. Kirg on eksistentsi

liikumapanev jõud ja “subjektiivsuse tipp”.

Taani teoloogi arvates ei või inimest niisiis määratleda

mõtleva substansina, loomuliku olendina ega üldse mingit liigi

“objektina”. Tegelikult ei saa inimest üldse defineerida. Olles kordumatu

individuaalsus ja puht subjektiivne olend, teeb ta end selleks, mis ta on.

“inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim - see on Mina.”

Küsimusele “Mis tähendab olla inimene?”, Kierkegaard on taandanud

filosoofia põhiküsimuse: mis tähendab olla?...

Kierkegaard on end kunagi võrrelnud inimesega, kes elab iga hetk kokku

variseda ahvardaval pööningul. Seejuures ta teab seda.

Sellepärast ongi tema filosoofias leidnud end inimesed, kes elavad

mahalõhkumisele määratud ühiskonnas, inimesed, kes “on

kaotanud jalge alt igasugune pinna”.

Võib olla tema filosoofilised tööd püüavad nõu

anda, aidata nendele inimestele. Ta ei taha õppida, vaid tahab, et

inimesed ise leiaksid otsust.

V4ib-olla üks väljapääs, mida ta pakub on:

“Mõistatuslik ei tule olla mitte üksnes teiste jaoks, vaid ka

iseendale.”

KASUTATUD KIRJANDUS:

1.????????, ?. ??????????? ? ????. 1994.

2.??? ??????????. 1994.

3.Bõhhovski B. Kierkegaard (Suuri mõtlejaid). 1975.

4.Salumaa E. Kierkegaard. 1993.



(C) 2009